Kõik
kodused tööd ja talitused tuleb aegsasti lõpetada, et valmistuda
jaanituleks. Tule tegemine, tulele minek ja seal olek on tähtsamaid
asju jaanipäeval. Tulele peaksid minema kõik, kel vähegi jalg
kannab. Esiteks seepärast, et jaanitulel käimine toob suurt tulu
ja õnne ning
teiseks seepärast, et tulel käimata jätmine võib kaasa tuua
õnnetuse.
Usutakse,
et kes jaanitulele ei lähe, sellel läheb maja põlema. Ja tulele
peaks minema just jalgsi, sest see toob head
tervist.
Tulele minnes peab kindlasti midagi kaasas olema, mida hiljem tulle
heita. See on mälestus muistsest ohverdamiskombest. Igaüks võiks
tulle viia kasvõi raokese. Neidudel on kombeks visata oma
lillepärjad tulle, seejuures midagi soovides lähevad
soovid täide.
Tule
väge kasvatab see, kui tule tegemise kohale enne pihlakakepiga kolm
ringi ümber teha. Sellise tule ääres toimetatakse rituaale,
millesse ka tõsiselt usutakse ja mida võõras silm ei tohi näha.
Tuli annab järgmiseks aastaks jõudu
ja rammu,
samuti võtab laiskuse kontidest. Kui jaanitulele jõutakse, peab
kõigepealt kolm korda edaspidi ja kolm korda tagurpidi ümber tule
käima, siis tuleb järgnev aasta väga hea.
Usutakse,
et tule juurest ei tohi midagi ära viia. Viib keegi midagi koju
tagasi, juhtub tal varsti mingisugune õnnetus. Jaaniõhtune söömaaeg
peetakse samuti tule ääres. Seal võib olla head-paremat, kuid
kindlasti peaks olema piimast valmistatud roogasid. Toidujääke ei
viida koju ega jäeta vedelema, vaid visatakse tulle või siis
maetakse maha.
Üle
lõkke hüppamist on samuti kasulikuks peetud. Peale tervise said
tüdrukud niimoodi ka mehele, kui nad hüppamise ajal oma kallima
peale mõtlesid.
Jaanituli
aitab hästi ka seljavalu vastu. Seepärast istusid vanad inimesed
seljaga tule poole, et nii oma konte soojendades selga ravida.
See parandab
seljavalu ning
hoiab ka edaspidigi selg kangeks jäämast.
Öine
maagia
Jaaniööl
usutakse olevat eriline vägi, kuna siis olla kõik põrgu- ja
taevaväravad valla. Puud ja linnud-loomad pidavat kõnelema
ning tulevikku
ette ennustama.
Olles üksi ja tähelepanelikult kuulates võib inimene jaaniööl
nende juttu mõista.
Samuti
usutakse, et surnute hingedel on voli mitte ainult koju tulla, vaid
ka maailma mööda rännata ja minna sinna, kuhu igatsevad. Samuti
võivad nad sel ööl inimestele ilmuda - näiteks ristteedel ja
kirikuukse juures võib täpselt südaöösel näha, kes järgmisel
aastal surevad.
Jaanitule
ääres saab ka vaadata, kes vanakuradit teenib. Selleks tuleb läbi
vasaku käe sõrmede üle õla vaadata ja sosinal lausuda: "Kurat
kõrvetagu sind!" - siis on näha, kelle juures kurat seisab.
Jaaniöö
teeb eriliseks veel see, et siis on võimalus leida
peidetud varandust.
Kaks kõige tuntumat viisi seda kohta teada saada on: vaadata
ümbruskonda katuse alt läbi unkaaugu (nelja pinnaga kelpkatuse
otstesse jäetud õhuava) või siis läbi kirstulauas oleva oksaaugu.
Siis on näha, kus rahatuled põlevad.
Jaanitulelt
tulles korjavad noored neiud üheksat sorti lilli, punuvad pärja
ning panevad selle ristteel pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi
kõnelda ei või. Kodus pannakse seesama pärg padja alla, siis saab
unenäos oma tulevast näha.
Hommikul võib pärja puu otsa visata ja kui see sinna püsima jääb
ning alla ei kukkunud, siis on kindel, et pulmad on tulemas.
Üks
romantiline ettevõtmine on kindlasti ka sõnajalaõie
otsimine.
Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik
leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli.
Sõnajalaõit tuleb reeglina otsida üksinda, seejuures ei tohi
pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige
koledamatest olenditest, kes lähedale kipuvad. Ei tohi ka hüüdmise
peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuleb viia kohe
metsast välja. Praegusel ajal on jaanitulelt tavaks minna kahekesi
sõnajalaõit otsima. Seda ikka koos kalli kaaslasega.
Tervendav
jaanikaste
Kuna
Jaaniöö näol on tegemist aasta lühima ööga, siis on tavaks olla
päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn,
kui jaaniööl tilkagi vihma ei saja, küll aga oodatakse hommikust
kastet. Jaaniöö järgsel varahommikul korjatud kastel on läbi
paljude sajandite usutud olevat maagiliselt
tervistav ja ilu andev jõud,
mistõttu sellega pesti nägu ja hõõruti üle keha. Veel sajand
varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima
seljahaigusi ja aitama olla terve. Jaanikaste annab elujõudu, ravib
erinevaid vaevusi ja õnnistab majapidamist. Õieti kogutud, kindlalt
suletud pudelis ja hämaras hoitud jaanikaste säilib kasvõi 50
aastat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar